Toots, Ameerika ja tänapäev

Mida Toots luges, olid peaasjalikult James Fennimore Cooperi mugandused. Tomahavkid, metallist vibupüssid, asunikke taga ajavad indiaanlased ja Ameerika metsad viitasid eelkõige Ameerika Ühendriikide iseseisvusvõitlusele 1774-1782, mis toimetati hiiglaslikus rombis Champlaini järve pöögimetsadest põhjas Alleghany mäeahelikuni läänes, viljakast Ohio orust lõunas New Yorgi tolleaegsete hüttideni idas. Kohalikud hõimud pandi punakuubede (Briti armee, ka scarlet units) ja sinikuubede (tärkava USA osariikide rahvamiilits) vahelises jõukatsumises ränkade küsimuste alla ja otsustavasse proovi, seejuures said huroonid (ehk mingod või vaiandotid) alatute selja tagant ründajate tiitli – just nõnda nagu pildil, mille Toots lõpuks Arnole kingib. Said ainult sellepärast, et nad olid põhjapoolsed, natuke metsikud, üksinda vastu Ontario järve surutud, mitte niisugused uhked ja kanged nagu delavaarid, kelle juhidki olid juba väga valgustatud.

Tolleaegsed kirjastajad Jakob Kuhs (Rakveres), Heinrich Laakmann ja Heinrich Schnakenburg (Tartus) pidid eestikeelse üsnagi valiva auditooriumi tarvis valima välja põnevaimad ja eksootilisemad lood. Lood Hirvekütist olid otsekui lood aegade algusest, õilsaid metslasi, kes ürgmetsast tulid, ei olnud varem valgete mõtestatud ajalookirjutuse jaoks olemas. Ka meie endi ajalooline aeg oli Jakobsoni õpetlike kõnede läbi just saanud alguse, nõnda siis ei olnud eesti lugejal raske kujutleda, et Suur Madu tuleb Hirveküti kompanjoniks ajalootusest, ajaloolise aja puudumisest; ta ilmub ürgmetsast ja läheb sinna tagasi. Ta ilmub x-ruumist.

“Ameerika metsades” – see on olemuslikult “Rajaleidja”. Cooperi teostes korduvad närvilised naised, kes vajavad eskortimist ürgmetsas, harilikult Suure Järvistu ääres. Nii on see ka “Ameerika metsades”.

Üldiselt sai Cooper “Hirveküti” eest kriitikat, et tegelased peavad olema usutavad, süzhee tuleks muuta keerulisemaks. Kui “Hirvekütis” olid lihtsalt aatevennad Suur Madu ja Natty Bumppo, siis “Viimses mohikaanlases” kohtame juba keeruliselt välja arendatud psühholoogilist süsteemi, kohtame tegelasi sõna otseses mõttes. Cooper oli kriitikat arvesse võtnud. Siin on Chingachgook ja Uncas, kes eskordivad kumbki omas stiilis Munro õdesid, siin on kohaliku sootsiumi absoluutne lurjus Maagua, kes sekkub deus ex machina kõigesse heasse ja õilsasse. Mingod olnud ju indiaanimütoloogia seisukohalt reetlikud ja lasid selja tagant. Kui Hirvetapja ("Ameerika metsades") jõe äärde jõuab, siis peab ta võitlema mitme mingoga.

Hirvetapja jälgedes käiv Toots teab samuti, et alati võib trobikond punanahku kallale karata, sellepärast peab tomahavk alati valmis olema.

Lutsu-aegne eesti “indiaanikirjandus” mõistis mingode (irokeeside) reetlikkust väga ühekülgselt. Delavaarid (lenny-lenapi inimesed) tehti Cooperi teostes ausateks ja õiglasteks tänu kristlikule kasuistikale: delavaarid olid kõik juba ristitud, mingod mitte. Samuti olid mingod prantslaste liitlased, mis oli taas paha. Osaliselt sai legend mingode reetlikkusest alguse Yellow Creeki veresaunast aastal 1774, mil Ohio piirialade asunikud tapsid Irokeesi Liidu kajuga haru pealiku Logani (ema poolt mingo*) kogu perekonna ja Logan tõotas kättemaksu ükskõik mis viisil, ka kõige õudsematel. Konkreetne ajalooline sündmus on siin tekitanud ähmaseid pärimusi.

James Fennimore Cooperil oli kombeks Nahksuka jutust Nahksuka juttu mütologiseerida ja heroiseerida oma varajasemaid tegelasi. Nii ütleb Rajaleidja samanimelises romaanis seersant Dunhami haual, et Suur Madu ja Uncas olid suurejoonelised, õilsad inimesed, Uncas oli oma rahvuse tõeline suurmees. Romaanide reas “Hirvekütt” → “Viimne mohikaanlane” → “Rajaleidja” → “Pioneerid” → “Preeria” muutuvad varajasemad tegelased ja situatsioonid järjest kuldajastulisemateks, hallipäine Rajaleidja valgustab neid asjalikult, teatava aukartusega. “Rajaleidja” on romaanide reas just selline, mis esitab teatava paralleel- või mikroajaloo. Ühelt poolt tegelikud sündmused: Inglise-Prantsuse sõda, kolooniate liitumine, kuninglik proklamatsioon 1763, Bostoni teejoomine etc. Teiselt poolt mikroajalugu, individuaalne ajalugu: delavaaride hõimupealike suhted mingodega, rahvaga, kes Suure Järvistu järskudes käänakutes ilmuvad ja kaovad, kes on alatasa punases sõjavärvis ja kes kannavad toda “viisakusavaldust vastast kohates”, järsku skalbitutti, mille abil võib neil – juhul, kui nad on kaotanud – “naha üle kõrvade tõmmata”.

“Rajaleidja” (≈ “Ameerika metsades”, 1875 Tartu) tuli Eesti kirjastusest enne kui “Hirvekütt” (Tartu 1880), mis oleks pidanud sellele õieti eelnema. Sedalaadi kirjanduse tegelik fänn nagu Toots seda oli (“mul on suur pakk neid raamatuid ühes”) pidi teoste õige järjekorra sassi ajamisele kahtlemata viltu vaatama. Kui me ise kord teises klassis “vana Nahksuka” kallale asusime, rõhutas mitu minu klassivenda: “Kas sa loll oled, et hakkad “Rajaleidjat” enne “Hirvekütti” lugema? “Hirvekütis” on Natty Bumppo alles noor!”

On ammu “üles leitud” Kentuki Lõvi prototüüp. Nii kirjutas Indiana ülikooli professor Felix Oinas oma uurimuses “Kentuki Lõvi”:

“Kes oli Kentuki Lõvi oma algupäralt? Ei keegi muu kui Daniel Boone (1734-1820), Kentucky asunduse legendaarne rajaja Ameerikas. Daniel Boone tähendab Kentuckyle sama, mis George Washington Ameerika revolutsioonile. See eraklik jahimees, tee raivaja läbi Appalachia mägede ja maa-uurija kehastab Ameerika Lääne asustajate hulgas kõige markantsemalt Ameerika pioneeri vaimu.” (F. Oinas, “Vargamäe tõde ja õigus”, Stockholm 1984, lk 88).

Mis on “Tamasseri rauad”? Teame, et kui on “Tamasseri rauad”, siis ei lähe lõhki ükski tulenui. Teadmaks, mis on Tamasseri rauad, peame kõigepealt teadma, kes oli kuulus kõnnumaa-asukas Daniel Boone. 1784. aastal esitas kirjanik John Filton Boone’i autorikõnet raamatus "The Adventures of Daniel Boone, The Kentucky Rifleman" ― otsekui oleks Boone seda kõike rääkinud:

“Jah… võin ma praegu üht ütelda - vana indiaanlase sõnumine on tõeks läinud. Tema andis mulle käe ja ütles: "Mu vend: oleme teile hea maa kinkinud, aga usutavasti läheb selle asustamine teil raskeks." Kuna mu jalajäljed on niikuinii tihti verega kaetud, siis võin ma teile kõik südamelt ära rääkida. Kaks kallist poega ja venna olen ma kaotanud... Olen ka veetnud palju raskeid uneta öid, kaaslasteks ainult öökullid, olen veetnud päevi kuumas ja päevi pakases, ainus mõte jätta oma jäljed metsikusse loodusesse. Nüüd aga on stseen muutunud: rahu kroonib metsade jahedust."

Kuigi Felix Oinase arvates Tootsi indiaanlaste-kultus Paunvere kihelkonnakoolis oldud aja esimese poolaastaga (sügisperioodiga) lõpeb, jääb ikka tootsilikuks iha kauguste järele, jõudmine sinna, kus silmapiir kaardub ja soov vaadata, kuidas "sealtmaa-inimesed elavad": "Aga ma tahtsin minna ja vaadata, mis tehakse seal kaugemal, kuidas seal inimesed elavad ja on. Noh, ma läksin siis ja vaatasin ja õppisin, mis ma omale kasuliku arvasin olevat, aga ma ei või mitte ütelda, et mu käsi kohe alguses hästi oleks käinud. Tont, või hm, hm... ma ei või mitte ütelda, nagu oleks mind Venemaale justkui oodatud. Mulle ei tulnud keegi vastu ega ütelnud: Ah, tere kah, herra Toots Paunverest, vast olete nii lahked ja võtate istet siin roosihunniku otsas ja puhkate jalgu, seni kui me teile rooga keedame linnukeeltest ja kärjemeest... Ohoo - tont, või hm, hm..." (Suvi, lk 104-105).

Daniel Boone’i nuga oli “damaskuse terasest”. Damaskuse terase saamiseks võetakse erineva süsinikusisaldusega terasesordid ning pakitakse ja sulatatakse need sepakeevitusega korduvalt kokku. Siit ka siis nimetus “Tamasseri rauad”. Saksa keeles on see muidugi Damaszener Stahl. Ei tea aga, mis teosest Toots selle võttis, “Ameerika metsadest” ja “Hudsoni jõe äärest” [Hudsoni jõe ääres : Jutustus Põhja Ameerika Ühendatud Riikide Vabaduse sõja ajast / Eestistanud M.J. Eisen  Schnakenburg, 1882 (Rakvere : G. Kuhs)] igatahes mitte. Kuid Daniel Boone’il oli tegelikult ka damaskuse terasest nuga, nõnda siis on Toots võtnud selle nimetuse just nimelt tegelikult Kentuki Lõvilt.

1773. aastal viis igavene rändaja, õnnekütt, trapper ja skalpeerija Daniel Boone valged asunikud Georgiast kuni Pennsylvaniani Kentuckysse. Nendest saidki tegelikud “kentuki poisid”. Teed, mida mööda nad läksid, nimetati "Wilderness Roadiks". Boone teadis, et selleks, et Wilderness Road hästi eksisteeriks, tuleks punanahkadelt maid kokku osta. Kokku ostetud maadele rajas ta 1775. a. Fort Boonesborough. Šonii suguharu sõdalased tulid selle vastu üsna varsti rünnakule. Boone võttis ühelt punanahalt noa ja hoidis seda enda ligi elu lõpuni. Boone ja tema kaasaegsed kutsusid seda nuga Damascus knife. Sel oli Šoti pussnoa disain. Šoti pussnoa ajalooline areng kulges läbi kahe põhilise noatüübi: ümara peaga Scottish  Dirki ja viikinginoa, mille pide oli terast mõnekümnekraadise nurga all, et sellega oleks võimalik paremini lüüa. Boone'i noapide oli tahutud pöögipuust ja kaetud hirvenahaga.

Teine raamat on "Hudsoni jõe ääres" (1882), millest Toots vahest võttis jutu selja tagant kallale hüppavast tuhandest punanahast. (“Aga miks sul nuga suus on?” – “Tomahavk peab alati valmis olema” jne). Siin on ju taas legendid selja tagant ründavatest “kahekeelelistest” madudest. Need on mingod. Toots võis lugeda iseloomulikku katkendit indiaanlase ligi hiilimisest:

Sell silmapilgul tuliwad põõsaste takka umbes kümme Indiaanlast välja. Nende nägudest ei wõinud sugugi nende mõtteid aru saada. Goodfellow vaatas neid hoolega. Korraga tõusis rõõmu joon ta näu pääle, ta arwas salga päämeest ära tundwat, et see seesama oli, keda major Andree salakuulajaks oli võtnud ja et teised mingolased oliwad.

“Kus on punased mehed, kes poole tunni eest Lühikese=ihu ja Preri=lille juurest ära läksiwad?” küsis Indiaanlane. “Must=madu tahaks wendadega rääkida.”

Säält nad tulewad,” wastas sõjamees ja näitas alla poole teeraja pääle, kust praegu seltsimehed nähtawale tuliwad. “Hugh!” hüüdis Indiaanlane ja ruttas neile wastu, jättis ometi kaks meest tule äärde wahti.” (“Hudsoni jõe ääres”, lk 38).

“Hudsoni jõe ääres” viib meid Ameerika iseseisvussõja huvitavaima sündmuse juurde, mis vaimustas kaasaegseid ja millest gravüürid praegugi Valge Maja seinal asuvad. 1777 andis 5700-meheline Briti ekspeditsioonikorpus alla Saratoga all. Brittide juht kindralleitnant Burgoyne oli saanud näilise võidu Champlaini järve ääres asuva Fort Ticonderoga üle ja näis, et kõik koloniaalarmee fordid on neil varsti jalge ees. Ticonderoga aga oli kaasaegsete mälestuste järgi sugugi mitte just üleliia kindlustatud, oli ta ju pigem metsatagune küla, mille ümber Kanada põlislaante ilu muutus juba vägagi metsikuks. Võsa ümber väänlevad ojad, rändrahnud ja pikk rohi tegid maastiku raskesti läbitavaks, miilide kaugele oli kuulda huikavat mohikaanlast või mõlalööke jõesuudmes.

“Hudsoni jõe ääres” on ka omamoodi prequel 17-aastase Jane McCrae tapmisloole, McCrae, kelle on jäädvustanud James Fennimore Cooper Cora kujus romaanis “Viimne mohikaanlane”. Tapsid ja skalpeerisid noore neiu aga indiaanlased, kelle kindral Burgoyne oli oma liitlasteks värvanud. Lugu noore neiu õnnetust saatusest levis Ameerika kolooniates suure kiirusega; nüüd teati, et Inglise punakuubede armeed ei saa enam usaldada – kõik see oligi Ameerika Ühendriikide nii kiire sündmise põhjuseks. “Hudsoni jõe” McCrae surma ei saa, sest nii pole ette nähtud.

Joosepi kõnepruuk moondab tuntuid ja tundmatuid sõnu: “Ta käis Kiire järel nagu vari ja pakkus talle lossitaotud püssiraua-otsa, mida ta ise “panti-kristuks” nimetas, ja üht lauanuga, “tomahavki”-nimelist riistapuud, kui see aga “natukene, natukene” annaks oma uiske.”

Mis on Panti Christ?

Algselt: element Metsiku Lääne šerifite ja muude kangete meeste pükste juures.

Üks võimalus: “panti kristu” on hoopis Pantri Kristu, vaadelgem või järgmist teksti, milles ahvitakse ookeanitaguseid “krisostomus kuldsuid” juba väga püüdlikult ja kentsakalt:

“Hundisilm ütles: “Mu punased wennad päriwad aga tunnistusi Pantriküüne maha laskmisest. Kas kahwatanud näul on neid tunnistusi anda?”

II Nahakaupleja ütles: “Rebasepää ütelgu neile, et need mitte ei puudu.”

“Mis juttu räägib minu walge wend?” küsis päälik ja tema silmad hiilgasiwad metsikul tulel.

Hundisilm wastas temale: “Walge nahakaupleja on walmis seda kahwatanud nägu näitama, kes Pantriküüne maha lasi.”

Päälik: “Hää kül. Mu walge wend saagu minuga tulema ja oma sõnu ka mu punaste wendade kuuldes ütlema.” (Indiaanlaste isamaal ehk Uues maailmas : Üks ilus jutt / Armsa Eesti-rahvale lõbusaks ajaviiteks ja piltlikuks õpetuseks välja annud C.M. Redlich Tartu : H. Laakmann, 1879, lk. 44).

Toots tahab muide ka palvetada nii, nagu Ameerika asunikud palvetavad: üks jalg konksu ja mõõk pihku. Kaasaja ja selle eelse aja variserlikkus, üles puhutud pietism ja pinnapealsus on unustanud keskaegse sprituaalsuse arvukad tahud ja sestap ei olnud ka köster rahul, kuidas Joosep teisi paluma õpetas. Kummatigi palvetasid niimoodi kõik müütiliste aegade juhid, kelle nimel siiani vägi. Palvetas vaimne ja sõjaline juht, ja mõõk, mis kõigi arvates Kristuse risti meenutas, oli otse ette sirutatud: kuningas Arthuril mõõk Excalibur, Karl Suurel mõõk Joyeuse, ta rüütlil Rolandil mõõk Durandal, paganlikust ilmast rüütel Siegfriedil mõõk Gram jne. Karl Suure impeeriumis ja selle pärijariikides kanti ilmalike valitsejate kroonimisel protsessiooni hulgas kolme mõõka: relva Kiriku kaitseks, karistusmõõka ja lõpuks seda mõõka, mis pidi näitama armulikkust ja halastust eksinute suhtes. Igal mõõgal oma religioosne sümbol ja tähendus.

Pühakirja tundva inimesena ei saa köster sallida Joosep Tootsi omapärast palvetamisviisi, sest kirjutatud on, Mt 26:52: “Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka.” JT aga ajas midagi sassi. Kristlik mõõgarituaal oli hoopis iidne Euroopa komme, mis võis muidugi levida ka Uus-Inglismaale, kus niikuinii elati, piibel ühes käes ja mõõk / musket teises. On tähelepanuväärne, et samuti eksootikat ihkav Tom Sawyer ihales euroopalikke kangelasi, rüütleid ja vürstinnasid, Joosepi huvi nende vastu kerkib aga üles alles raamatu teises osas. Tom igatses taga Euroopat, Joosep Ameerikat.

Mõistagi on kõik poisid kunagi indiaanlasi mänginud. Kusagil unenäos tuleb see meile justkui ikka ja jälle tagasi, läbib uuesti meie Mina põhja ja kujundab isiksust täpselt nõnda nagu see Joosep Tootsi puhul oli just sellepärast, et Toots puutus raamatulehekülgedel kokku Metsiku Lääne kartmatute seiklejatega, julges ta ka ise tundmatu tee jalge alla võtta: tampis ilmast-ilma Venemaa mõisapõldudel, jagas maid “Iivanoviga”, kes oli niisama metsik kui raamatulehekülgede Must Madu ja Väike Madu. Nii jääb meil üle nentida koos  Ameerika suure poeedi Stephen Vincent Benét’ga, kes indiaanipealiku Pöörase Hobu jälgedes pani luuletusse oma kuulsad sõnad bury my heart in Wounded Knee: Ameerika see ei ole üksnes kontinent või ka kultuur, vaid eriline vaimsus, tahumatute inimeste vaimsus, kes nimetavad oma külakesi või okastraadistatud karjajäärakuid nimede, eriliste “Ameerika nimedega”, mis iseennast surnud ajaloost elavasse meelde tuletaksid. ― Need nimed on näiteks Tarkuse Kübar, Kadunud Muula Tasandik, Veritseva Südame Aed, Skunkilinna Tasandik, Pimeda Mehe Humalakuivatuse-ahi, Haavatud Põlv. 
 

Ameerika nimed. Stephen Vincent Benét

Tahan kõike nüüd märkida kalli ameerika nimega,

nimega, mis kohe ju kaob kui maonaharätt.

Kusagil tundmatu küla, kaevanduskäigu pimeda,

sõjakübara kohas, mille nimeks on Medicine Hat,

Tucson ja Deadwood ja Lost Mule Flat. 

Seine ja Piave on hõbedast nõud,

ent põhi on nendel ahas ja harv.

Ent teekäija laulud ja pilvede aeglane sõud,

uus-inglise külades hoolsasti timmitud postisarv:

olen sündinud siin, minu arm. 

Olen mäletand küll Carquinez Straitsi,

Little French Licki ja Lundy’s Lane’i

ja mehi kes sõidavad laevus ja mehi, kes lähevad maitsi,

kuulisadude linna head plikat Calamity Jane’i.

Olen mäletand küll ka ju Skunktown Plane’i. 

Olen mõtteid saand Salemi tammekerest,

ja toornahkset madjakat kohast, kus Santa Cruz

Tahaks pudelit karget vett nüüd ma Bostoni merest

ja pudeli juurde laulaks neeger mul bluusi, mis bluus.

Enam eeskujuks pole mul väljamaa muus’. 

Märtrite Tänav ja Bleeding-Heart-Yard,

Senlis ja Pisa ja Blindman’s Oast:

Ameerika enda vaimud siin, keda sa näha saad,

kuid võõrastelt küsid vaid, mida ta tahab sust.

Harrisburg, Spartanburg, Painted Post. 

Henry ja John ei arutle iial niigi.

Neil pole mõtet nii mõelda ja nemad on vait.

Ja kui aeg tuleb minna Ei-Tagasi-Tulemist-riiki,

mil loorberiokstega kogu öö oodatud said,

kas oleme iial siis vaadanud kohta “Natucket Light”?  

Ei saa puhata seal ma, kus laiub Pariis,

Ei saa lebada rahus ma Winchelseas.

Kas Sussexi rohtu ma suikuma vaon,

keel pannakse mulda ehk Champmedys?

Ma sinna ei tule. Ma tõusen ja kaon.

Mata mu süda siis Wounded Knees. 

Aarne Ruben