metabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabor

(eesti versioon allpool)

Here lies the ground zero of speaking. I am /.../ and I do not have anything to say. There is only a leap on the other side of placings, closings and cracklings. Floatings and hurlings – into the mirror. I was a a void in a text with a sole concern of staying outside of spaces. Inner mechanics of such a situation built a particular materialization, I would call it metabor, darker and more colorful side of the non-existence, question projection field of twin, total, blank with a peak experience undoubtedly space, a non-linear text which holds a possibility of fixating infinitely dividable functional conformation of being. I propose to surpass the ultimate non-dimensional model of moving according to the dynamics of its own where changing of one quantum particle automatically changes another, elaborations and shortcomings in a text are responded by a specter of consciousness. ! Now I exist in a text on the 'forward principle' knowing that every space complies to the forward principle of non-doing principle which is just a description, a text with every independent part of the main body being able to say: I am not known. This doll here is merely a counterpart (twin), projections, organs. Everything that exists in my head – everything on either side of my robot body, they who call me a doll and me who calls myself a space (a void). Shadow meanings in the speech process are perfect stripes of pre-given levels also the phonological shadow meanings, raw material, pure data. The stiffer the emergencies of dynamics of moving and auto-moving – becoming apparent of two different meanings simultaneously, the faster the self escaping system opposes itself to them. It is one thing to ensure, to be the ensurer that a room is descriptabilites (e.g. a shift where descriptions become possible subjects), of in a way terminally dialexical, fragile as a lens and coinciding displacement at every attention spot. It is something completely different to be convinced that audio equivalent of mountains is like ' doll body's primeval yoga', a scent? Penetrating organs' topographic highs and lows, or as if a historically silent super sound, which starts from the head as if being cut in, cut from somewhere else. Only the word denoting creation in its original sense? Every imperfection, missing and conceptual callosity has polarity, they are seen only in panoramic view but are not fixated by subjectively pleasant wishes. Matter's anti-field imperatively superficial variation, every element of the system finds its audio equivalent. Meaning of words and the tonality in which they are being uttered, synthetic information, shapeless sound. Sounds belong together with bodies, rooms (spaces) and landscapes, a primeval sound permeating in vacuum finds itself as a body that has thought a thought of itself, it is a super-segmental special power which makes the skid mark before the shape. Nagual side and the right cerebral hemisphere dominate processing of physio-audial, tonal information, intonation etc in a verbally 'empty' or otherwise lacking context. We had texts and sounds here, but they disappeared as soon as it became evident that they might take a form, which can be observed on, coarse? material level by combining all elements of the system. Verbal paradoxes e.g. points where a borderline situation (visual and audial) is being reached is the sole framework of the equilibrium. Concentration is a maximum field, the hurray of being part of the food chain, but even there exists a question: why zero (null) grows and becomes minus or plus one – it speaks about the possibility of a skid mark before the shape.

metabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabor

Siin on kõnelemiste nullpunkt. Ma olen /.../ ja mul ei ole midagi ütelda. On ainult hüpe - väljaspool paiknemisi, sulgumisi, mõranemisi. Voolamisi ja viskumisi - peeglisse. Ma olin tühik tekstis, mille ainus küsimus oli tühikutest väljapoole jäämine. Sellise situatsiooni sisemine mehaanika ehitas konkreetse materialisatsiooni, nimetaksin seda metaboriks, olematuse tumedamaks ja kirjumaks küljeks, teisiku, täisiku, tühiku ja nende küsimusprojektsioonide väljaks, mille tippkogemus on kahtlemata ruum, mittelineaarne tekst, milles on võimalik fikseerida olemise lõputult jagatav funktsionaalne kinnistatus. Pakun välja ületada ülim metadimensionaalne liikumismudel tekstis süsteemi enda dünaamika kohaselt, kus iga kvantosakese muutmisel muutub ka teine, laiendustele ja mõõnadele tekstis vastab teadvuse spekter. Nüüd olen edasi-printsiibil tekstis, teadmisega, et iga tühik allub edasi-printsiibi mittetegemise-printsiibile, mis on ainult kirjeldus, tekst, mille pärisosa ongi iga suveräänne tühik, kes võib öelda: mind ei tunta. See nukk siin on vaid teisik, projektsioon, organid. Kõik, mis on minu peas, st kõik, on kahelpool minu robotikeha, nemad, kes nimetavad mind nukuks ja mina, kes nimetan end tühikuks. Varitähendused kõnelemise protsessis on etteantud tasandite struktuuride veetud triibud, ka fonoloogilised varitähendused, must materjal, pure data. Mida jäigemad on liikumise -ja liikumise-iseenda- dünaamika ilmumised, nähtavaks saamised kahest erinevast tähendusest korraga, seda kiiremalt endastpagev süsteem on nende vasteks. Üks asi on veenduda, olla veenduja, et üks ruum on ühe kirjeldustuvuste (st kirjeldamise võimalikuks subjektiks nihkumine) omamoodi lõplikusele vastavalt murdeline, läätsena habras ja kõikide tähelepanupunktide kattuvust ärakohastav. Hoopis midagi muud on veenduda, et mägede heliline vaste on nagu „nukukeha ürgjooga”, teksti topograafilisest sügavusest ja madalusest läbi organite leviv hingus, või hoopis, nagu sisselõigatult, äralõigatult justkui kuskilt mujalt, ent tegelikult pea-laest algav üliheli, vaikuse ajalooga. Kas vaid loomist märkiva sõna algses mõttes? Igal ebatäiusel, puudumisel või kontseptuaalsel mõhnal on polaarsus, neid nähakse vaid panoraamvaates, kuid ei fikseerita subjektiivselt meeldivate taotlustega. Mateeria vastandväli, imperatiiviks superfitsiaalne variatsioon, kõik süsteemi elemendid leiavad endale helilise vaste. Sõnade tähendus ja nende lausumise toon, sünteetiline informatsioon ja kujutu heli. Helid kuuluvad kokku kehade, ruumide ja maastikega, vaakumis leviv ürgheli leiab end iseendast mõtte mõelnuna kehana, see on supersegmentaalne erijõud, mis vajutab pidurdusjälje enne vormi. Naguaalne külg ja parem ajupoolkera domineerivad füüsilishelilise, tonaalse info, intonatsiooni jne töötlemisel keeleliselt "lagedas" või muidu ilmaolevas kontekstis. Siin olid tekstid ja helid aga need kadusid, niipea kui oli selge, et need võivad jämemateriaalsel tasandil jälgitava vormi võtta, kombineerides selleks süsteemi kõiki elemente. Keelelised paradoksid, st punktid, kus jõutakse piirsitutasiooni (ja siis pildilised ja helilised) on ekviliibriumi ainuke raam. Kontsentratsioon on maksimaalne väli, toitumisahelas olemise hurraa, aga sealgi on olemas küsimus, et miks null kuhugi kasvab ja saab miinuks üheks või pluss üheks – see räägib et on võimalik ka jõu pidurdusjälg enne vormi.

metabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabormetabor