Filmi nostalgilis-kultuslik retseptsioon tekkis 90ndatel, kui tollele ajale iseloomulikud väikesed subkultuurid projitseerisid filmile omi tähendusi; pole ka välistatud, et vaid taasleides sealt loojate teadlikult pillatud alltekste. Nüüd, kui sõna ‘kultuslik’ tähendus on meedia poolt viledaks ruunatud, on see freaky salaorganisatsiooni kuuluvus uuesti alateadvuste hämarustesse, morfogeneetilisele väljale surutud.  

 

Ühtlasi avastasid mitmed uue põlvkonna elektroonilised muusikud Sven Grünbergi filmimuusika esteetilisest manifestist enda jaoks olulisi arhetüüpe. Ka tekitasid mõnedel otsestel laenudel põhinevad kunsti- ja muusika-aktid kahtluse, et mingi põlvkondlik salakood uuristab ühe filmiga sündinud labürindi kaugemates soppides. 

 

Ja kui tollal tundus, et võimalik on valida ka Luarviku ja 0lafi süntaks, siis nüüdseks on selgunud, et me kõik elame inspektor Glebsky poolt jutustatavas loos, tema lipsustatud peadest sündiva bürokraatia, nivelleerimise ja neokonservatismi diktatuuri peal.

 

Läbi filmi eepilise sisu hargneb risoomne mudel, kus kõik on kõigega seotud. Lugu kulgeb paljudel tasanditel ja nende omavahelistes sünergiates: interjöör, heliriba, dialoogid ja tekstitasand, näitlejad ja lavastus.  

 

Omaette käsitlust vajaks Grünbergi loodud soundtrack. Selles on mägede eraku strukturaalset mõtteselgust ja õhurõhu muutusest tingitud taju iseärasusi. 

 

Teiseks on ta ainsana kohalikus helikunsti ajaloos arvestanud psühho- ja füsioakustilisi aspekte. Kõrged siinustoonid, mis toimivad pealael, tähistavad inimese vaimseid rännakuid. Ilmne on ka nende sarnasus masinhäältega. Tasub seliste toonide sagedust vaid veidi kõrgemaks reguleerida, ja nad muutuvad inimkõrvale kuuldamatuks, salapäraseks ja kaheldavaks nagu tulnukad, märgivad ühtaegu sujuvat ja järsku üleminekut objektiivselt reaalsuselt subjektiivsele, mäetipuna ahanedes üliinimliku universaalkeele või vaikuse poole. Madalad toonid, nagu laviin mägedes, on seotud vormilikkuse ja mateeriaga, tähistades toimimist siinses maailmas. Nii et ühtaegu opositsioonilised hiearhia ja risoom.

Tekstitasandil juhiks tähelepanu teksti materiaalse osa nihetele, mida võiks võrrelda psühhedeelse serialismi ja dub-effektidega 60-70ndate muusikas ja kunstis. Kaja, glossolaalia, speech-errorid, Luarvik Luarvik ja Simon Simonet. Kaja ja pudikeelsuse peamine tähendusvari on tajuaparaadi delokalisatsioon, mis võimaldab tajusid, mida peetakse omaseks lunaatikutele, skisofreenikutele ning müstikutele. Sensoorne disorientatsioon on maailmakirjelduse dekonstruktsioon – veel üks mõtteline riim inspektori kohtumisele kummalise hotelliseltskonnaga.

 

Filmi interjöörid –eraldatud hotell lumiste mäetippude vahel- oma steriilsuses on hüpershikk-modernid ja õõvastavad. Vaimustus elektroonilisest reaalsusest, süntesaatorite kõne, lõpmatuse masinad. Ja futuristlik usk, et elektroonika aitab inimesi nende vaimsetes püüdlustes, meele teadlikuks muutmises ja paremaks muutumises.

 

filmistillid G. Kromanovi filmist Hukkunud Alpinisti Hotell: Tallinfilm 1979

ja tekst

Ki wa